Two Pigeons in Berlin Painting

Berliin, Berliin, Berliin. Kolm korda seda nime välja ohata, aga ikka tundub vähe. Kes teavad seda tunnet, õhivad praegu kaasa, ma tean. On olemas kohe spetsiifiline berliini inimtüüp. Veider, kui tal poleks mingit seost kunsti või muusikaga. Eluteed on viinud mind Berliini kanti umbes paarikümnel korral. Valdavalt autoroolis, järjekordsel tiirul Itaalia suunas. Läbilennul nagu linnud. Või kuidas nimetada vaid paaripäevast peatust selles Euroopa ühes ägedaimas linnas? See pilt on pärit 2015. aasta kevadest, kui sattusin Berliini suht suvalisel põhjusel. Sellest ka see maal. Süüdi ongi tegelikult maalimine. Berlinis oli püsti minu üks esimene pisike näitus. Selle asemel, et transpordifirmale arvet nürilt kinni taguda, otsustasime Ingaga, et läheme minu töödele ise autoga järele. Jääb asi ka huvitavamalt meelde. Loomulikult kaasnes selle tripiga samuti suts pidutsemist ja järgmise päeva kohustuslik jalutuskäik kesklinnas, mille käigus klõpsisin telefoniga ka laisalt mõned pildid. Ega ma neid tuvisid alguses ei märganudki, vaid hoopis aasta hiljem telefoni tühjendades ja pildisodi kustutades nägin, et tegelased on efektselt kaadrisse lennanud. Tundus paras motiiv, et üles maalida. Nagu meenutamaks meie õrnas pohmellis jalutuskäiku jahedal, aga sooja päikesega kevadpäeval. Ka meie lihtsalt lendasime Berliini kaadrisse. Kahekesi, nagu need tuvid. Ilmselt avaldasid mulle sel hetkel muljet hoopis Berliner Dom katedraal ja Spree jõgi oma romantiliste kurvidega. Ja turistid siblimas paatidel ja kallastel. Jah, mulle meeldivad turistid. See sagimine loob tõelise suurlinna tunde. See maaliga ma ise väga rahul ei ole ning eriliseks šedöövriks seda ei pea. Pigem sihuke isiklik armas reisipilt. Tegelikult otsustasin selle üle maalida, aga riputasin enne korra ka veebi. Kuna see päris paljudele meeldis, siis tundub see mulle kokku täitsa lahe lugu ja las ta siis jääb. Ikka veitsa teisiti, kui Insta filter. Rohkem nagu õlifilter, kui räägib petrolhead.